Mind riivas möödunust üks kerge kild,
lõi meeleolu malbe, nukkerhella.
Kord Üle Emajõe viis Kivisild
ja kooliklassis loeti „Kerkokella“.
Siis Under uimastavaid lõhnu laotas
ja liig moderniks peeti Visnapuud...
(Võrkpallis, kurat, meie meeskond kaotas!
Kõik väiksed nagad tagusid laptuud.)
Ja külateater mängis „Kapsapead“,
kihvt Pliuhkam oli, veelgi kihvtim Sägi.
Veel olid võõrad Kangro luuleread
ja suud ei olnud paotand Arvo Mägi.
Kuid pind, mis elutule leeke toitis,
jäi kõledaks ja tühjaks tuulemaaks.
Suits paguluse raskeid radu roitis.
Kui seda kõike nüüd veel muuta saaks!
Pea Lepik leidis värskeid panoraame,
sai meie maapao talitihaseks,
kuid Rannit paitas flaami pildiraame
ja ajas Vihalemma vihaseks.
Kord Kivikas üht Sänna selli kolkis
ja marmortahvleid igipõlistas,
siis Laaban labastas ja luulet solkis
ning roostes ankruketti kõlistas.
Kõik kokku on vist ainult unenägu.
Mind kummitab üks ebamaine kartus,
et Käkimäel sööb odraokkaid kägu...
Taas donkihhotena ma uidan Tartus.
Viiks roidund Rosinante ristisõtta,
Hainsalu Lehte luuleleiba sööks,
võiks Runneliga rumkatäie võtta,
Paul-Eerikulegi ehk patsi lööks.
Soe sulesuudlus Ave Alavainult –
siis kobiks laudalakka magama
head ehaliseund, kui ainult
reaalsus, reo, ei pistaks pragama.
Veel terake on täkku riimiruunas,
kuid kõrvus kumiseb: oh kerkokell!
Ma piilun aralt Alatskivi suunas,
kus iial pole löönud oma lell...
Asukoht teoses
lk 114–115
