Koolivend Albu Mägi Taaralinnas
tuli ideega: „Lähme lõunasse –
sõja eest varjule – onu talusse!
Oskar Oja Narvast kah nüüd linnas
ja Karl Laama neljandaks pundis!“ Leidku
ma tee, kuis saaks punaste eest pakku!
Kolmest õigusteaduskonnas õppinust
ma noorimana leidku pääsmiseks ust
NKVD lemmikohvritele,
Siberisse orjusesse valituile!
Mu motot „Lähme kalale!“ peegeldas
me roheline treeningdress, õnge-
ridvad, muu varustus. Sõnades „Õige
hõlma ei hakka keegi!“ eemaldas
Albu kõhkluse, ja – olimegi teel!
Ropka mõis jäi selja taha ja eel,
luha taga, sädelev Emajõgi...
Järsku püssi paugud ümberringi:
Albu oigab ja minul jalg alt ära –
maas haavatuina kesk vene kära!
Vorošilovi Kütid, vihased, et
ellu jäime, rivistasid meid veel
seisvateks märklaudadeks; laadisid, et
teha meile lõppu. Oskar ja Karl
alustasid: „Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!“ – Laul kui pärl
säras me silmist, kõridest... Hääl hele:
„Nje strelaite!“ – hingeldas saabunu –
„Need saksa langevarjurid – maabunud!“
Saatis meid ülekuulamisele.
Kui selgus, et olime kohalikud
elanikud, meid transporditi
Tartu Vangla, kus valvur varmasti
meid peksta ihkas! Meie õnnelikud
taas: ülekuulaja oli ühel
meist concoeter või confrater: mehel
oli südant meid, haavatuid, haiglasse
saata. (Säält põgenesimegi!) See
aga ei päästnud Karli, ei Oskarit –
jäid „kadunuks“ – orjates Stalinit...
Nii „vabastati“ Eestimaa kõigist, mis
oli Eesti Vabariik alates
tuhat üheksasada kaheksateist.
Enam vennadki ei tundnud teineteist!
Õel röövlijõuk hullumeelse juhiga
lõbustas end inimjahiga.
Eraomand kuulutati kuritööks –
„õiglus“ kujunes veriseimaks ööks!
Nüüd „paradiis“ teostatud! Hääd naabrid
aidaku kommunistlikku kaadrit!
Asukoht teoses
lk 29–30
