Tartu vaim. Katkend luuletusest. Tartu vaim? Arm...

Tartu vaim? Arm nagu teadus,
vabaduse range headus
tammepärgi lehitas.
Toome suurte puude varjus
mõte haljusega harjus,
tuulekoda ehitas.

Valged ööd? Küll neidki nähti.
Taevas ise tikkis tähti
varemete mungarüül,
nii et tumedus ja helgus
kaunis ussikirjas selgus
sakis sisiseval küül.

Sillad, Sambad? Väga laialt.
Alles elus kiidumaialt
üks kui teine rivistus.
Sillatalu, sillavõlve
oma riigi, orjapõlve
murenes ja kivistus.

Õhk ja vesi? Emajõele
nagu halastajaõele
aldis kehvem linnaäär.
Veetorn katedraali evis,
nõnda joogitilka levis
igaviku atmosfäär.

Sula tõotas tulekahju.
Tali oma lehmi lahju,
triivjääkarju ajab eest.
Keskelt sinist, äärtelt pruuni
litsutakse linnasuuni
poeginuna lobjaveest.

Jõgi on kui piim mis ternes,
agul Melonis ja Hernes
lössi uputusest hall.
Kroonuaeda kuhjund porri
kurnub luhalt lüpsisorri
vaht kui susisev metall.

Kerged lõhnad naatriumi,
pesumajust kloorilumi
sulab õhku, ja kui sool
kipitab see kevadõhtu.
Ülesvett kui veise kõhtu
rebestades pooldub vool.

Raske auru, tahke laine
riismetest saab lõhkeaine
tilkadele hõre aam.
Juba plahvatabki kallas,
suitsupilve vägivallas
tolkneb koit kui lihakraam.

Nokaks silla musta luike
kumab Rüütli soonetuike
veripunane neoon.
Selle linna apokriiva
märke kannab linnu tiiva
tardumus, suu hõõguv moon.

Raudbetoonist valat kaare
astmed on kui laukasaare
õnarused lima täis.
Lirtsub läbi saapatalla:
Seisma jää või hüppa alla
luigelaulu sillapäis.
Munakivist võlvialust
võiab üdi murtud jalust,
aju väriseb kui sült.

„Sääl ta vankus vastu agu,
heiskas särgi valget plagu
musta pluusi võttes ült.”
Üleminekul on kiire,
muidujalutaja tiire
väldib siia, mõeldes vist:
Armu hiilgab keisri pale
Vallikraavist tulejale,
kuid see sild on kuradist.

Asukoht teoses
lk 57–59
lk 141