Vaikne ja väikene linn jõe käärus on korraga suurdund:
võimsaks teaduse jõul toonane Tarbatu saab.
Dorpati tornide seast pead tähtede poole on tõstmas
teist nägu torn, kus tööd teadlane öö läbi teeb,
kosmose mõõtmatust oma pilguga ainiti mõõtes:
see on Struve, kes siin und näha aega ei saa.
On mehi neidki, kes teid maapealsete kauguste poole
otsivad, mõndagi uut leides ja teatades sest,
millised maad ning veed seni tundmata looduse aardeid
kätkevad kõik, ning mis seadusi kuulavad nood;
nii saab tuttavamaks kogu loodus, kes suurt osa endast
on surelikkude eest kaua ju varjanud küll.
Lebebour, Eschscholz, Bunge on uurimas looduse ande,
käib Middendorf noil mail, mis päris võõrad on veel,
ning mõnd tarkust Baer paneb tallele nii väga tähtsat,
et unumatuna on säilinud kõik tema töö.
Eks elementide sisse ka tungima hakata Tartus:
Ostwald, Claus ning muud leiavad seadusi neist,
ning kehad need, mis loond maailma on, annavad teada
mõndagi uut, mida näind Parrot, Jacobi ja Lenz.
Ei inimihhugi jää tee leidmata uurija pilgul:
Bergmann ning Pirogov võitlevad tervise eest,
niisama tervet vaimu ka püütakse toetada-päästa:
Tšiž ning Kraepelin on kaotamas hulluse ööd.
Buchheim, Böhm, Dragendorff on need, kelle tarkuse külvist
rohtusid võrsub, mil jõud haigusi tõrjuda on.
Muusade templiks saab nii Tartu; ka rahvaste keeli
kaunist kaunimal moel kaikumas kuulda on siin.
Wiedemann Dorpatis on oma suurtöid algamas mõttes,
maakeelt Veskel on siin võimalus uurida ka.
Teadusevalguse kiirt see linn, mis vaikne ja väike,
kiirgamas võimukalt läände ja itta on nii.
Asukoht teoses
