Tartu ja Tallinn. Katkend luuletusest

Päev võtab madalama rühi,
päev nelja sõidab hoia eest!
September kõrred kokku pühib,
töötuju jälle tõukab meest.
Vaat, iilid lehti löövad ringi
ja tänavatesõlmed täis
on suvepäiksest pleekund päid,
bensiini, rattaid, lõhnu, kingi.
Ning käies loksub vana paas,
raudkivid koputavad talda,
tükk sinist taevast vaatab alla,
kus kiirgab lubi, kard ja klaas.
Sa sellega nüüd kaasa lähed,
mis käärib, otsib, ühes viib
su elu ränd- ja kinnistähed
on lagipunkti tõusnud siin.
Siit orust ikka läbi puhus
erk nelja ilmakaare tuul,
ja mul jääb tänada vaid juhust,
mis tõi mu siia jürikuul.
Siin voolas julge trots ja uljus,
siin mitmed pärimud ning eod
said ristamisi ühisteoks,
siin elu kõlises kui kuljus.
Siin joobnuks muudab noore pää
see uhke kevad jõe kaldal,
kui mürinaga surub all
end vetepaisul murduv jää,
siin suvel laias luhas mängis
lehtpilli unelmate paan
ning talvel lendas jõesängis
kelk, kiunuv uisk ja traavlisaan.
Kõik, mida nooruk verihaljas
kolmsada aastat kokku toond,
kõik, mis on sirgund tões ja naljas
siin virgutand on elusoont.
Must kaukasuse mantel pühkis
kord Tartu tolmund tänavaid
ja mahamurtud Visla-mailt
noor panivõsu käia rühkis.
Kehv Volga studiosus lõi
siin ette riste, õppis, nälgis,
Jazõkov kord siin luulet jälgis
ja kurbuses end maha jõi.
Siin töötas, keda sääl ei talund
must sandarm ega vägivald,
ja see, kes iialgi ei palund,
vaid võitles võimu põlu all.
Landoode rea ratta maru
siin toona kõrvu raspeldas,
kui värrastunud balti parun
kommersis ringi prasseldas.
Kolp õõtsus kolmevärviline
ning armest punas ninaluu,
duellist lõhkikistud suu
gambrinust vahutades imes.
Siin sulas lumi, murdus jää,
siin tuiskas segi rõõm ja nurin
ning meie talupoja turi
siin vaikselt ajas püsti pää.
Ta kõigi vahel eksles üksi,
vimm veres mõisa vastu käis
kuid endal komejandi mütsi
pää tänaseni kinni jäi!!
Mu eluõppe kirjud aastad
kõik möödusid siin maal ja jõel,
suurvesi ühes võttis saasta
ja maha jättis puhtad tõed.
Sain koha keldri. Kaksteist tundi
tol korral kestis päevatöö
jäi enda jaoks terve öö,
mil polnud turjal leivasundi.
Ma tihti ärkvel koitu uut
ju nägin tõusvat üle linna,
kui viimnehetk mul oli minna,
kus ootas pink, pintsett ja luup.
Sel ajastul bensiin ja õli
mu käed halliks rasvatas
ning kellaratta täpne kõlin
proleedi vaimu kasvatas.
Ma nägin viletsuste sõdu
siin kehvikute linnajaos,
ma nägin läpatavat kõdu
ja vaenust igas seinapraos.
Ma kuulsin, kuidas uste taga
käis järjest koputamas nälg
ning kroonu raudse saapa jälg
siin keisri ainuõigust jagas,
kuis müüdi viimne tool ja kapp,
kuis leiba nutsid laste silmad,
kuis surijale teises ilmas
kuld-paradiisi tõotas papp.
Mu rändav isa viinarõõmus
siin oma viha hajutas,
tööorjus ema elurõõmu
päev-päevalt mureks vajutas.
Sel ajal lähemale läänest
tõi sõda Preisi kahurväe
ning üles tõstis Neeva ääres
mass oma otsustava käe.
Kuid tolle hiigeltule haardeks
on jambid liiga saamatud,
seepärast ajaraamatust
võib näha, kuidas nelja kaarde
lõi üles leek ja võitlus järsk,
kuis rahva hing ja pale muutus
ning seda sõnastada suutnud
on ainult Majakovski värss.
Kõik see, mis kumas siia linna
ning kääris, lõhkes, kaasa viis
sel pole hinnatavat hinda,
see noori joobnustas kui viin.
Me pärisime ülikooli,
kui ära väsis sünge Marss
ja kohe mõnel õppetoolil
sai filosoofiks loomaarst.
Meil kõrvadeni kasvas uhkus
ning kriitikata endausk,
ent varsti saabus meeltetusk
kõik pahupidi käis ja luhtus.
See kõrgeis sambais esikülg
ka mulle algul näis kui Meka,
liturgiaks sai iga eksam,
siis kehvus järsku ütles küll!
Peab jätma lootused, kui tarkust
võib paluda vaid raha eest
mul soojalt soovitati Harkut,
kui Kant või Hegel liiga teeb...
Jah, kahju. Jõudsin tõe manu,
et õiglus meil on ainult müüt.
Jäi minu mängu ainus panus
mu elurõõm ja kümme küünt.
Mis tuli, tulema see pidi
kui vankumatu tasakaal.
Mind vähe köitis tantsusaal,
kuuvalgus, lepalinnu vidin,
vaid oma puhkeaja reas
ma käisin spordimeeste killas,
marss suundus ikka üle silla
paraad veel sobis tolles eas.
Sääl nõtke oda lendas eetris
ja hõljus ketta kaunis kaar,
rind lõikas lõppu sajas meetris,
lõi üle lati jalahaar.
/---/
Ja vaata, samas üles tungib
noortulipääde väike salk,
rind kunstiründamisest pungil,
maa nagu kaob jalge alt.
Oi uljaid uhme, tusklemisi,
kus tõena paistis iga ulm
meil oli sõprust, julgust, tuld
ning aadetega pusklemisi.
Meid jälgis mure, tõukas rõõm,
me otsisime loomismõtet,
me haarasime otsevõtet
jook oli kehv, kuid suur me sõõm.
Ning tihti vormi tühjast kolist
sai ohvriablas jumalus
ja hiljem mõistsid, et too oli
vaid kaunis äbar rumalus.
Kes sõpradega hääs ja kurjas
on üles sirgund üheskoos,
see teab küll, et sõprust nurja
ei aja kerge rajuhoog.
Halb kaaslane, kes nagu vari
kord käib su taga, korra ees,
kuid sõber sõbrale on mees
ja tarvilik kui hambahari.
Ka siinses tormis-tungis käis
me seltsis mitmeid päid ja kehi,
tuul korra läbi jooksis lehist
ning ainult m e h e d järgi jäid.
Sest see, kes üle kolmekümne,
võib teisal leida tööd ja au,
võib luua uusi armuhümne,
kuid sõprusest tal vaikib laul.
Aeg ammu teinud umbse käänu,
kõik vaevu kobiseb kui vaht,
linn ise tõsiseks on jäänud
ja endalt võetud mitmes nahk.
Siin tarkustemplis teadust luua
ei saa, kui segab p l e b s i t u n g
nüüd õpib see, kel isa pung
ning taltsas pää on kaasa tuua.
Kõik ist ja ast ja tung ja toon
on tuppe ehmund siinseis majus,
kus valmis eesti esiaju
ning õitses elu verev moon.
Ja üsna lihtne potisine
ju rõhub verre alt ja päält
siin kõik on a k a d e e m i l i n e,
kuid muu ei tohi tõsta häält.
Veel Toomi sillal seisab kiri,
et puhkus jõudu karastab,
sild ise küll on juba viril
siin pole miskit parata.
Kõik muutub, tuhmub, längu vajub
ning tummaks jääb mu kodulinn,
mu südames kui torkaks pind
nüüd punakirja lehesajus.
Kõik, mis on valminud siin hääd,
sa pead endast ära andma
lai elu tormab mereranda
ning sinna peatuma jääb.
Mu siseootust otse solvab,
kui näen, et mandub noorusleek,
all kuivab jõgi, ülal tolmab
professor, Toom ja biblioteek.
Ma laulan siiski sellest võlust,
mis minu meeli siia seob,
mis sest, et juba ammu põlus
on kõik mu toimingud ja teod.
Ma olen kohal, siis kui haned
viib lõuna poole hallaöö
ja kõrtsi nurgas vaikselt sööb
rostbiifi üliõpilane,
kui sügisene selge ilm
siin kirjuks maalib puud ja kingud,
kui raadio mu kõrvus vingub
ning kinos karjub röövlifilm.
Ja siis, kui linna langeb uni,
haudvaikseks maa ning laotus jääb
lamp põleb ärklis hommikuni
ning laual käele toetub pää.