Suurveena oled rahutu ja vilgas,
kui vormimütse tormab päikesesse.
Rõõm laulab purikate igas tilgas.
Erk kevad astub linna väikesesse.
Kui noorest rohuliblest lõhnav muld,
su põues süttib tuhat aletuld.
Su õiteaeg on tulvil eksameid
ja raamatutest ujulagi kihab,
ka kohvilaua äärde eks saa neid.
Tööajast tundi kaotada ei tihand,
nii uurib tähti paarikaupa Toomel
ööst lisa võttes tosin astronoome.
Ja suvel pead sa omi paastupühi.
Just nagu asfalt taldu kõrvetaks,
nii igamees siit kaugemale rühib.
Käib kuskil lahesopis aerulaks
või laanelatvadest saab kõrge lagi.
Kuu aega sind ei keegi meenutagi.
On sügisrõõmu sinu vihmatilgas,
ja nukrus väreleb kui langev leht.
Käib raagus puudel turske tuule pilgar.
Taas rahutus su veresoontes eht
ja reisidele kaasa pakuks enda,
kui viimne kureparv sust üle lendab.
Talv pikaldaseks venitab su rühi.
Liig hilja ärkad, vara unne vaod,
sa hilisõhtul oled sünk ja tühi.
Aeg külmund jalu tasapisi kaob.
Su tormlemise varjab lumekahu,
ja näib kui oleks kõigega sa rahul.
Su töökas vaikus ikka võlub meid –
su juurde alati me rada põikab
ka siis, kui käime kõrgeid-uhkeid teid.
Ei trammi kiljatus siin mõtteid lõika,
ja keset imelisi raamatuid
võid jälle veeta õnnelikke kuid.
Suurveena oled rahutu ja vilgas,
su õiteaeg on tulvil eksameid,
ja suvel pead sa omi paastupühi.
On sügisrõõmu sinu vihmatilgas,
talv pikaldaseks venitab su rühi.
Su töökas vaikus ikka võlub meid.
Asukoht teoses
lk 32–33
