Samasus

1
Ta tahtis kaks korda jõge
ületada. Kolm. Ta tuli üle jõe, et Raekoja
platsile minna. Sekkusin tema plaanidesse,
kui ta oli alles Turu silla
Annelinna-poolses otsas,
helistades: „Oota mind
silla otsa juures.“ Jõudsime kesklinna
ja läksime tagasi üle jõe,
üle Jalakäijate silla Raatuse
tänavat pidi
Raatuse kaubamajja.
Minuga koos olles
tuli tal just selline plaan.
Tõsi, olime nii
juba kunagi teinud. Ostnud süüa ja juua,
maailm tundus siis kodune. Oleks võinudki
jääda jõeäärsesse parki, tema ent soovis nüüd
vastaskaldale ja seadis sammud
üsna kindlalt Kaarsilla poole. Tegin
end ületades ettepaneku minna üle kolmanda silla
botaanikaaia juures (seal hakkab mul alati
süda läikima – kas ka teised panevad
silla kõikumist tähele?),
kuid me ei teinud seda. Läksime küll
väikese nurgaga läbi pargi,
jättes möödumata anomaalsest paigast
Narva maantee ja Raatuse ristis,
kus mõnikord inimesed kaovad.
Me ei möödunud ka puust,
mille otsas olen tavatsenud istuda,
mõeldes end nähtamatuks.
Läksime üle Raekoja platsi.
Alles siis taipasin, et ta tahab
minna Pirogovi mäele.
Ütlesin, et pole mõtet: „See koht
on liiga saastunud. Iga toll
maapinnast on läbi imbunud
alkoholist ja kusest, aga veel hullem
on paiga psüühiline saaste. See mägi on
väsinud kõigist, kes seal aastaid on joonud.
Sinna ei tasu minna.“ Jõudsime
Toomemäele. Rutiinist tahtis ta istuda
just sellele pingile, kus olime
suve alguses veini joonud.
Me ei saanud enam sinna –
pink oli hõivatud. Mäe peal sõime ja jõime.
Siis helistas keegi. Teel tema juurde
Ristiisasse tuli ikkagi (sama mägi!)
minna üle Pirogovi platsi ning talle hakkas silma
punastest tellistest mitmekorruseline maja
platsi serval Püssika vastas. Püssirohukelder
on sama koht, kus Unt lavastas „Adolfit“
ega jõudnudki lõpetada.
Lagunenud, käest lastud maja,
trepid katki, aknaavades ulumas tuul,
kuidagi seotud ebajumalakummardamisega
ning ju siis ka kuidagimoodi, loogilist teed pidi
mõne nõiaõpilasega,
kellega ülearu lähedalt
kokku puutusin päevadel,
millal tark
oleks ettevaatlik.
Läbisime jälle
platsi, mille väsimus oli nüüd
silmanähtav ja käegakatsutav.

2
Ülejõel on üks maja, mida on ehitatud
peaaegu viisteist aastat.
Olen näinud ehitatavat sinna
palju maju. Valmis ei saa
ükski. Enne jääb ehitus seisma,
krunt müüakse järgmistele omanikele.
Kes alustavad uue ja teistsuguse majaga.
Praegu ehitatakse ülikoolile õppehoonet.
Vast pikem tulevik on millelgi,
mis pole mõeldud elumajaks,
kuhu peab ööseks jääma. Midagi on kohal
viga, et sinna keegi maja pole ehitanud. Kunagi seal
küll elati. Mida seal tehti? Küllap see
muutis järgmised majad võimatuks.
Nii on kahtlased lood mõne teisegi
majaga. Ometi on tal
vaja tühjalt seisvat,
lagunevat maja. „Tahan endale sellist,“
ütleb ta. Aga et nimelt seda?

3
„Kas sina oled käinud Püssirohukeldris,
istunud lauas ja söönud häid toite?“ küsib ta,
otsekui poleks me juba
teel teise paika. Paljud mu kokkusaamised
on tõepoolest selle kohaga
seotud, ükski ei ole
kauemaks meelde jäänud.
Samas tõmbab see neid, kelle tutvused
ei algagi mujal kui kõrtsis.
Võin seda minetada peaaegu reegliks:
teel olles või kõrtsis ei sõlmi
ma ühtegi tutvust.
Ainult inimestega lähemalt
seotud paikades. Avalikus kohas
sõlmivad tutvusi
üksikud inimesed. Tühjalt
seisnud majas on midagi seletamatult
pahaendelist. Keegi ei tea,
milline maja teda ootab.
Üksildase inimese ja iga
maja psüühika aga ei pruugi
alati olla häiritud.