Pühendatud Jüri Kasele
Kui Kask veel möllab (vaikselt?),
on lootust, enamgi.
Vees nirisevad pilved
valgpinnas otseti
su koredusest läbi
nurkrauast lahkuvad
ning ujuvad kui saarmad
kesk rohi-Mulgimaad.
Tušš lõunale veab neitsi,
jääb püüdma väredat.
Sünd kahte patja põrbib
ning tema kodumaad.
Ta ise teab, see Jüri,
kes vaala näkku ilu
ja teri pritsib. Teri!
Legendki justkui keriks.