Pühendatud Jüri Kasele
Kui Kask veel möllab (vaikselt?),
on lootust, enamgi.
Vees nirisevad pilved
valgpinnas otseti
su koredusest läbi
nurkrauast lahkuvad
ning ujuvad kui saarmad
kesk rohi-Mulgimaad.
Tušš lõunale veab neitsi,
jääb püüdma väredat.
Sünd kahte patja põrbib
ning tema kodumaad.
Ta ise teab, see Jüri,
kes vaala näkku ilu
ja teri pritsib. Teri!
Legendki justkui keriks.
Põhiseaduslik
Asukoht teoses


