Põhiseaduslik

Pühendatud Jüri Kasele

Kui Kask veel möllab (vaikselt?),
on lootust, enamgi.
Vees nirisevad pilved
valgpinnas otseti

su koredusest läbi
nurkrauast lahkuvad
ning ujuvad kui saarmad
kesk rohi-Mulgimaad.

Tušš lõunale veab neitsi,
jääb püüdma väredat.
Sünd kahte patja põrbib
ning tema kodumaad.

Ta ise teab, see Jüri,
kes vaala näkku ilu
ja teri pritsib. Teri!
Legendki justkui keriks.

Asukoht teoses