Pontoonsillal

koerakorjus Emajões
hulpis kui inimsilmas
üksik olin ma mees
kui ei keegi siin ilmas
üleujutus varitses linna
aina luurasin laugude alt
kes võisid võisid ära minna
trotuaaridel mustas asfalt
mina tõesti ei võinud minna
ei kura- ei hüvakätt
mul vesi lõi järsku ninna
siis andis terekätt
nõnda must pudenes orjus
korjus õõtsus veel vees
olin olemas üksnes olnus
nüüdsest varjude mängumees
mu silm sihtis üles taeva
peni ulus sääl silla pääl
ta ulgus uskmatus vaevas
ja tal oli minu hääl

Teosest