Ants Tillemanni järgi uuri
säeb õigeks, järsku „Lille“ jaatab,
sääl koolinoorus pidutseb.
Üks kummaline ulm end maatab:
Mai silma läbi klaasi vaatab,
aeg ajab osuteid kui juuri,
peost kassiurbi idutseb.
Veel sekund suurde vahetundi,
kell pereheitu uksevõlvi
siis Naistemajas tiristaks:
Erk sumin täidaks Riia nõlvi,
hulk paljaid päid ja paljaid põlvi
kui mesilinde roosipundi
pääl sööks ning jooks ja siristaks.