on Tartu tänavatel talveõhtud taas
kurb päike laisalt lakub roosaks puhast lund
ja ükskõik nüüd käin püstipäi või silmad maas
nii kaunis ülendavalt loobumise tund
tookord hommikul mil päike tõusis sinust
külm algas talvepäev neid tuntud polnud veel
kas keegi päeval sel arvata võis minust
et lõõma jäisemat kord anumas mu meel
on see minu hääl ma mõtlen tundes õudu
kui hinges hüüab tontlik südaöine lind
veebruar veebruar anna mulle jõudu
lasku alla veebruar ja lunasta mind
Asukoht teoses
lk 14
