Tallinna kevades nurisen:
leskmehe kübara luitunud värvi
sula veab Kopli pool lahele. –
Tartus ta Toomemäelt vuliseb
alla ja luhtadel moodustab järvi
Emajõe kaldale kahele.
Pealinna rentslites vuliseb
kevadki mõõduka meetrumi järgi:
aega on, küllap ta taheneb.
Trammide mürin vaid kumiseb
valusalt vastu me hellaks jäänd närvi
kevadekohina vahele.
Emajõe kevad kui uriseb,
kivide vastu taob vahupäid märgi
seal, kus ta kaldaisse aheneb.
Linn aga noorusest sumiseb
mesipuu kombel, mis tulvil on kärgi.
Kevad siin iial ei jahene.
Meheeas kevad on unisem:
rinnus ei mölla siis pusklevaid härgi,
isegi jääminek maheneb.
Südames ometi humiseb:
oleks veel raksumist, hoogu ja lärmi,
milles kõik lõplikult laheneb!
Kord, kui teil peadki on lumised,
hingest ei vilksata vallatuid särgi
südamekevade lahele,
kutsuge meelde need tulised
kevaded noored, kus loorberipärgi
jätkus veel heale ja pahele.
Asukoht teoses
lk 63–64
