Oh Tartu, mälestuste linn

Oh Tartu, mälestuste linn,
mis on sind nõnda muutnud,
et endist ilmet ilusat
sa hoida pole suutnud!
Või peitub pööre endis meis,
sest elul tundmata on seis?
Oh jerum, jerum, jerum,
a quae mutatio rerum.
Küll Emajõgi kitsaks läind,
ta vesi kaotand läike,
miks varem keegi meist ei näind,
et Toome nõnda väike?
Ja tänavad nii tolmused
ja kõnniteed nii auklised!
Oh jerum...
Ei kuule hõiskeid, lõtvunud
on naeru kõrgepinge,
laul jõuetu, kui kõlabki,
ei haara enam hinge.
Kõik viisid võimsad veerenud,
kõik sõnad kaunid kõneldud.
Oh jerum...