Neli apokalüptilist

I
Tähtvere pargi kohale heisat on purpurne pilv
linn sudus suviselt sume pilvel pikenev serv
vastu ta verevat veert väitsvahedaks ihub end hirm
ülal hiirhalli mära kui märkab all piluks ahenev silm

II
Ta tuleb Ta tuleb Ta tõesti on siin ja seal
sa võtad Ta vastu ja mõsed vermeis varbaid ja pöetud pead
nukralt hoomates tühiselt tume elu kulges kui ohvritall
valges villas muldmustal lumel nõeks põleva laotuse all

III
suvi see sujub meist mööda talvgi tõrkudes taevast läeb
sünni- ja süükuule mõeldes määndub iga me argipäev
tund mille tõusu ei tunne ometi köidab me käed
suistest veab kenuskaelt looka ratsur laskudes mäelt

IV
tõusuteeks kel pole tahtmist laskumisteed kes ei näe
vastu laotuse lõõmavat askust käe sirutab välja kui väe
käsi pikenev varjuna õhtus sööstab üles kui laserikiir
põrmu paisates pasunarõkkes sünni surma ja elu piir