Mind ei tunne enam keegi selles linnas
ja see on hea
Mina ei tunne enam kedagi selles linnas
ja see on hea
Ammu on põletatud kõik sillad
Ingli- ja Kivi- ja Kuradisillad
ammu on laiali kantud
ülikooli ahervaremed
aga
kivid on ikka veel alles
kivid on korraga kuumad
kivid
mäletavad
see tänavanurk meenutab
siin seisin tolle ja tollega
seal ootasin ainiti ahastuses seal kõndisin õhevil-õnnelik
kui piinlik kui rumal kui saaks
tagasi seda aega
aega kuidas nii palju oli
siis
oo see on ju see kulutatud aeg mis nüüd kuhjub
kuumutama kive mu jalgade all
neid kive mis nüüd salakavalalt küsivad:
mis on saanud tollest ja tollest
nad annavad mulle mõista et nood olevat surnud
ja ma isegi olevat surnud
maetud siiasamasse sillutise all
millest iga päev üle astuvad jalad
mis ei tea minust
kunagi
Asukoht teoses
lk 28–29
