Me elame lapsepõlve...

Me elame lapsepõlve ikka uuesti läbi.
Ka siis, kui me ei taha teda tagasi,
nagu mina. Igas tunases mälestuses
on midagi sünka ja rõhuvat, küllap
sõja ja ahistuse vari, millest oli nii raske,
peaaegu võimatu lahti saada, ja veel mingi
udune nukrus. Usun, et alles mehena
olen olnud päriselt rõõmus, alles siis,
kui hakkasin kirjutama, hajus see udu
ja need varjud. Mälestustestki
koorub puhtamini välja tõeline tuum:
õhk, vesi, maa, puud ja majad
ja vanad kõnniteeplaadid äärelinna tänavatel,
betoonist valatud või lausa maakivist tahutud.
Silmad ega tallaalused ei ole neid unustanud
ja kui neid jälle näen, on külmad ja sulad
ja käijate jalad nad veel rohkem kaldu vajutanud,
nii et lapsevankriga või karkudega
on juba päris raske liikuda
Jaama, Liiva või Tähtvere tänaval.
Mis saab neist edasi? Kas keegi veel
paneb nad uuesti korralikult loodi
või kaetakse nad asfaldiga ja ratastel
on kergem veereda üle meie lapse-
radade ja mälestuste.
Teosest