Ma kirjutan iga päev luuletuse,
kuigi ei ole päris kindel, kas neid
luuletusteks pidada kõlbabki.
See pole üldse raske, eriti nüüd,
kui Tartus on kevad, kõik muudab kuju:
pargid, murud, oksad, pungad ja pilved
linna kohal ja taevas ja tähedki –
jätkuks ainult silmi, kõrvu ja aega
sellele ilule, mis keerisena
kisub meid kaasa ja peidab kõik asjad
lootusrikkasse luulelisse vinesse,
millest ulatub nii kohatult välja
bussijaama ees istuv lollakas mees
kängitsemas lahti vigaseid jalgu,
kepp kõrval, peas seesama villane müts,
millega nägin teda toona seismas
tühjas peatuses kell kolm öösi,
kui sõitsin sealt taksoga mööda ja juht
ütles: „Lollike on jälle viina saanud.“
Asukoht teoses
lk 53
