Üks jõeäärne linn
on kasvanud kadunud linnade peale.
Linn loodud astuma üle jõest.
Üks jalg paremal kaldal
ja teine pahemal.
Ürgorg nagu üsa.
Org vereva veerega.
Inimmutukaid askeldab kahel ta kingul.
Jõekäärude turvas
tallatud täis nende jälgi.
Ammukadunud käed
seadsid kokku kord parved
kodanike kodusid,
pühakute kodasid kandma.
Linn nagu laevastik
triivimas soos.
Luudel seisab see linn,
ja verel ja tuhal.
/---/
Mööda surnuaedadest pääseb
suurele maanteele.
Narva ja Jõgeva, Võru ja Räpina.
Kas Valga ja Viljandi
suunda saab selleta?
Ei, edelas asusid
samuti surnuaiad.
Antonius pidi kord kaitsema
katkude vastu.
Anna, Jumala vanaema.
Lille mägi oli vast Lüllemägi.
/---/
Hansaaegade hiilgusest
kahe kiriku seinad
tunnistust andmas.
Jaani patuste savipead
koolitust saanud
põletusahjus põrgutule alal,
järelkoolitust kohapeal.
Rootsi kuninga Kusta ehk Aadu
käsul rajati kool, kus lauldi
oode kreeka ja ladina keeles
kõva kolmkümmend aastat.
Siis sai ümber hea aeg.
Ega minda meelsasti ära
mantelkorstnate mant.
Maatasa tehtud Maarja
asemel ülikool, selle keldris
luupainaja liibus mu ligi –
nooruk nukker ja nääps,
ei rääkinud enesest.
Nende hoonete alt
kõiki skelette ei kaevata
kunagi välja.
Toome nõlv, kust viib üles
Aeglane Surm.
Ei hullu, eks elugi ole
üks aeglane surm.
Sellest trepist
sõitsin kord püsti alla,
ehkki ei omanud kavatsust.
Musumäe otsas
olen ikka musuta jäänud.
Aastaid pole ma armastust
leidnud siit linnast.
Von Baer leidis munaraku.
Ohvrikivi eiteakust pärit.
Kristjan Jaak kaikaga käes.
Kord see habemik seal –
oh imet, kas tõepoolest Lenin?
Minu õpikuis ju
Villem Reimani polnud.
Küll aga kaks kaanepoissi:
siin ju juhendab juhmakat Meelist
koolitundidest tuntud Vjatshko,
näpp näpitud kiiskama.
Idast on ikka
näpuga näitajaid
läänepostile läkitatud.
Kust sõjad siin käinud,
Toomelt näpuga sihtida võib
mitmesse ilmakaarde.
Toomkirik (Peetri ja Pauli)
olnud vägevaim Baltimaades,
kaks torni kolm korda
kõrgemad praegusest.
Seal suitsevad supikatlad
hüüdnud on häda.
Viimaks sattunud saavutus
jaanitule roaks.
Kes võtaks need võlvid
veel laduda üles?
Taevas on katustest kauneim.
Tornide toredus tasaseks tehtud,
mäelt lükatud maha
kultuurikihti meetrites
mäluga ühes.
Suur sõjakants
sest pidi saama.
Siis süttinud all-linnas
õlgedest katused.
Järgmisel päeval linna
pea-aegu polnud.
Kantsiehitus jäetigi katki.
Toomel tossasin lehtedest lõket,
kui keskööl läks lahti
Uspenski kiriku kellamäng,
sest tõusis just Kristus!
Kui tõusma peaks üles
mitmete rahvaste luud,
kus sünniks siis segadust.
Toomeorgu toomisel luud
läbisegi kõik läinud.
Vered segi on jäänud.
Muist konte jäi maha
Maarja kiriku paika,
muist viisid töömehed mujale
mustades kottides.
Ka nimetud luud
on kellegi omad.
Veri on ühine.
Samas linnas sai tembitud
minugi veri.
Siin maja, kus sündinuid
kokku pole vist loetud.
Tüdrukud sageli siia
tulnud on tagasi.
/---/
Vallikraav võnkleb
sildade seltsis
kuidagi kuivalt.
Kui viludas viina võtta,
küllap on mõnigi siis
ingleid ja kuradeid näind.
Pidi piiskopki ühtteist teadma
ingleist ja kuradeist.
Kui taevased asjad tõlgiti
arvude keelde,
siis teaduskants tähetorn
asendas usukantsi.
/---/
Pirogovi platsil
on punased õunapuud.
Tuul täis nende lõhna
ja õielehti.
Õunapuu aura
arstivat südant.
Linna süda seevastu
näib noor, liiga noor
oma auväärses eas.
Tänapäeva on tulnud
peamiselt tänavad.
Üks maja on viltu.
Siit jooksis kord müür.
Jõgi vaguralt vinetav,
kõrval korras ja katustatud
lõiguke linnamüürist,
mis ära ei hoidnud laviini.
/---/
Botaed kui killuke
kaotatud paradiisist.
Ometi kartus ja kadu
saabusid siiagi.
Teodor Lippmaa sai sambaks.
Poiss pinnuga pihta on pandud,
mis künkal kord seisis.
Üksik hurt kaotas kaaslase.
Möödudes paitasin ikka
pronkspenide koonusid.
/---/
Tee Tallinna poole
kui pudelikael.
Tähtveres asus
kunagi ratsabaas.
/---/
Titena Tammelinnas
elasin enne mälestusi.
Rongid rühkisid mööda.
/---/
Graniidist jääkaru nukker
mulle olnud on armas.
Kes kaapis ta nina?
Kastani tänava
tsaariaegsed puupitsid.
Vene kaupmeeste kant?
/---/
Punaste tulpide aeg
Karlova aedades.
Roosad õied on sibulõunal,
pirnipuul püstine rüht.
Võilillede võitmatu vägi,
sirelite sagarad,
kikkis kastaniküünlad.
Hobukastangi käib,
kui ehtsat ei ole.
Hiljem puhkeb ebajasmiin,
õigem kui päris.
/---/
Kui teenistust pole,
siis viibib Jumal
Sõbra kiriku taga.
/---/
Enne elasin Aardlas.
Aardla kant oli aare,
kuni sigisid sinna
suured kaubanduskeskused.
Heinarõugud ja hobune
olid seltsiks teel teivasjaama.
Teaduskeskuse taga
üksteist otsisid räägud.
/---/
Suudlevad tudengid
kummisaapaid küll vajaksid
enam kui vihmavarju.
Kaks härrasmeest kaabu ja kepiga.
Kui palju kirjandust mahub
Vilde ja Wilde vahele?
/---/
Kui mina kord ammu
ühe halliks värvitud maja
aeda vaadata tahtsin,
kahvatas ema
ja tiris mind minema.
Siin asub nüüd kirjandusmaja.
/---/
Vanemuisest vaade
oli ennemalt üle prahi,
kui linnulennult
kandus pilk üle jõe.
Ise ei hakka
sinnapoole vast minema.
Kes oskab öelda,
kaua need sillad veel kestavad.
Kuid selge, et sildadeta
ei seisa see linn,
üks jalg paremal kaldal
ja teine pahemal.
/---/
Küllap kellegi jaoks
uus kaubamaja
on kaunim kui kaugus.
Asukoht teoses
lk 82–92
