Koit liigsed värvid kallab Emajõkke
ja õhetama paneb tõmmud veed.
Kuu ära piki tähetühja teed
viib oma väsimusest kaame lõkke.
Ju kuskil bassihäälseid samme kajab,
neil kiirelt sekka kõpsub kerge king.
Teelt tööka bussi esimene ring
seal paterdavad tuvid lendu ajab.
Saab tõusev päike vaevalt latvu puutu
me Toome vindilaululisil puil –
linn kohe erksasilmiliseks muutub
ja vaigutilgad valgeil tellinguil
nüüd sädelevad lugematul hulgal
kui kastepiisad päeva värskel pungal.
Asukoht teoses
lk 51
