– Me Toomemägi, kallis Erik,
on Helikoni vilets veerik,
kuid muidugi võib muusata
vett lasta, nina nuusata
või sisse teha suurem laar
pääkapsaid, hapukurkisid.
Konservipurke surkisid
poissmehed, otsal higipull.
– Kui nälg on kõige parem kokk,
siis salmikest ei vajata.
Ka mehesõnas süüakse,
hing kiusajale müüakse
veetilga, koorukese eest.
Muld toidab ainult surnud meest.
On aga meeleolu null,
siis ära Tartut sajata,
vaid tuuluta kompleksisid.
Puukeldris suislep, valge klaar
hääd õunalõhna laotavad.
Sa Suitsu suhtes eksisid:
poeeti olud jaotavad
teovõimsaks, tuuletallajaks.
Just hallaööst lööb valla jaks,
mis luuletiivalt kudrutas,
kuid loengul kiivalt pudrutas.
Teelehest alanevad paised,
ent ohvrisuitsu omad naised
moraali nimel vaotavad.
– Kah jutt või asi! Sääsepirin!
Taas laulma kutsus kellatirin.
Asukoht teoses
lk 199–200
