Laul noorusest

Kõla, võidukas laul, sellest noorusest,
kes on õpingud tööga nüüd ühendand,
kõla rõõmule, laul, sellest voorusest,
mis uut, kasvavat inimest ülendab!

Jälle koltuvad Toomemäe põlispuud,
istub endiselt mõtetes raudne Baer,
kuid kes varem on näind sellist sügiskuud,
et siin õitsele pakatand mäeäär!

Meie noortest nüüd kirendab Toome nõlv,
ühistööle nad rakendund vilkal hool,
see on uusaegne üliõpilaspõlv,
kel on kallis nõukogulik ülikool.

Sinna õpinguteid ei või piirata
kurjast vaenlasest jäetud rusudevall,
rõõmsaid pilke ei lasta siin riivata
suitsend varemeist, mis on veel üleval.

Matta jäädavalt varemed, sõjatuhk,
Alma Materi ümbrust nii ehtida,
et siit väärikalt nooruslik eluuhk
hoovaks üle me koduse loova maa!

Mõne kõhkleja südamelumele
ühistööde pinge veel olla võib karm,
kevadsära toob taastaja jumele
tegu, milles siin kehastub kodumaa-arm!

Kõla, võidukas laul, sellest noorusest,
kes on õpingud tööga nüüd ühendand,
kõla rõõmule, laul, sellest voorusest,
mis uut, kasvavat inimest ülendab!