Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust. Katkend luuletusest

Nii tillukestes latrites kui tuhatoosides
siin toas esimeses võtnud aset
on harilikult naised keelepeksja publikum,
toas teises mõni marodööri uunikum
ning järgmises vast üliõpilased,
kuid viimases Ovidiuse Metamorfoosides
on sama paigutus: ees asetub muu mass
ja tagapool penaatide Parnass...
Siin valitseb Apollo valgustaja vaim
ja vahel säratab ta hõbenool.
See kasin käputäis on tuima rahva sool,
boheemi mürgitet ja kummaline taim!

/---/

Toas teises istun täna juhtumisi.
Üks kuulsus kohalik, ju vana advokaat,
siin vastu võtab oma klientisid.
Ta kõrval assisteerib mõni kandidaat.
Siin ostavad ja teevad müügilepinguid
kõik marodöörid üle Tartu linna,
siin määravad nad kindlaks hinna,
sest rahvas vajab riiet, suhkrut, jahu, puid,
veel mädand heeringaid ja kaupu muid.
Kui himu täis sest ausast kodaniku tööst,
siis ajaviiteks vahetakse hobuseid,
või suurustakse mõnest mahaprassit ööst,
et naisi käperdet, mis maksnud tuhandeid.
Kui kord nad surevad, sis ajalehist loed,
et suurimad nad „Vanemuise“ ja kultuuri toed!

Teosest
lk 102–104