Küünlavalguse õhtu

Värelev küünlaleek
kenastab inetuid naisi.
Joobnute kartoteek...
Siin pole maisi
ega muud jõusööta,
on vaid tudengid
jõude ja tööta.
Viiul vigiseb,
klaver kiunab,
keegi kedagi siunab.
Areneb põnev matš:
kellele viimane naps?
Ja selle põhjaga – pojad?...
Ah, voolaku ojas
veini,
või jões –
selles, hõk, poja, on tõed!
Selles on eee... isegi hinge?
Seda otsima minge...
Ei, ei, mitte sinna, seal on sääred
ja veel midagi muud
ning siin pole voodit, isegi kuud
pole jõllamas pilveäärel.
Midagi vahutab, keeb,
ohoi, andke teed!
Tuleb ununev tunnike kirge
neile, kel´ sirge
ei ole ajuke joomingu koormast...
Kas tajute,
kuidas kõik lainetab, hoovab...
Ohei! Tooge ämber!
Sisikonnas rändleb
kuldseid kuradeid parves...
Ah juba arve?
Kuulge, teie, võtaks teid rabandus,
te ju piirate
kodanikuvabadust!...
Kohvikus,
öös,
hinges
vaid mustus –
järgmise korrani
nigerik küünlaleek
kustus...