Kõnnin läbi

Kõnnin läbi
hämara õhtu
äsja on sadanud
rohi veel märg
hallid pilved täis
taevast kurbust

botaanikaaia
rauast väravad avali
ronitaimede rohelised
pahvakad üle müüri

hilissuve nimi on august
kõik hakkab väsima
viimased vihmamärjad õied
aga needki ei lõhna õieti
nad küsivad: millal
saame viljadeks
millal saame
taas tärgata
koogutavad üle jalgradade
nii tihedalt teineteise kõrval

nendel rahututel
lasti kasvada
ja nüüd ei ole enam
midagi peale hakata:
kahemeetrised hiiglased
sirutuvad nii kõrgele kui saavad
tundmatud
kuigi neid tutvustatakse:
kurd-tokkroos harilik altee
kaelus-vaigulill alteia
hiinast ja mujalt
mulle on nad võõrad
ma ei tea nende lugu
ainult kuldvihma
ma tunnen
tormieelne tuul
raputab taimi

otsaesisele langeb
väikseid piisku
ja kollaste õite
õõtsumine
ei katke
see sosistab
kuldnaine
kuldnaanõ
Teosest
lk 15 – 16