Kurb Armastus rändab mööda neid
platse ja tänavaid
ja seisatab hardunult
vaateakende all
tuul mantlihõlmades läheb
käed taskus on tal
Kurb Armastus
kõnnib taas Tartus taas tänavail
taas libedail kõnniteil
lumistel haljasaladel
härmatand Inglisillal
ja ühtegi inimhinge
ei kohta ta kunagi
isegi akendes mida ta
ainiti puurib
pole tulede kumagi
Kurb Armastus rändab mööda neid
platse ja tänavaid
mööda nii vaikseid ja hämaraid
ja leiab end äkitselt lõpuks
tuisanud lumme puukuurist
inimtühjast ja külmast
pakuga kirve eest
Asukoht teoses
lk 7
