Juuniööd valged on nii, öö läbi helendab põhjas,
mis on kui tõotus tumm, mida nüüd kuulatab linn.
Aknad püüavad helke ja sumedalt vaatlevad sillad,
kuidas vaikides vaob tume Emajõe pind.
Ent siis korraga sünnib ses hämaras vaatemäng vägev –
äkki unistav linn enam ei tunnegi end:
ujutab tänavad jõgi, mil otsa ei ole, ei algust –
marsivad saabuvad väed, tõmmud neil lõunamaa-näod.
Kinni kolonn on kolonnis, voor siin voorile järgneb.
Tankide terases kett täristab kividel tuld.
Tormavad rahutud ratsud, tee sageli ummistub kitsaks.
Ühtsoodu müriseb linn otsekui kaugenev kõu.
Võõrad kõlavad viisid – nood slaavlikud sulavad hääled,
pilukil silmadest kaeb mõnigi sõbralik pilk.
Kaugele rajale kodust on kandnud neid tõsiseid mehi
suure Kodumaa käsk – rahu ja õigluse lipp.
Keskööd kuulutab kell, ent paigalt ei liigu veel salgad,
müürina kahel pool teed – paljudel tusane meel:
„vabadust“ petlikku nüüd langevat jäädavalt hauda
näeb nende tumestund hing, mõistmatu mõtete ring.
Nagu kiskja, kes tige, kel ähvardub kaduda röövsaak,
uriseb kurnajaparv, tundmatu apluse piir.
Tervitav rõõmus hurraa! Kõlab töölise vabanend rinnast:
rahva- ja rahuarmeest võimas on puhkemas koit.
/---/
Raekoja platsile laine lööb kõikjalt tihedalt kokku.
Veokist saab tribüün, kõneleb kannatand suu:
Vennad! On kakskümmend aastat teid imenud täitmatud kaanid,
petnud alatu mäng, pigistand orjastav pihk!
Näete neid torne ja maju – need teie higi on loonud,
valdama peaksid neid käed, mis nad on ilmale toond.
Maha provokaatorid! Maha kurnajad, sõda ja terror!
Elagu tööliste riik! Rahvaste sõprus ja liit!
Elagu maailma töörahva juht, suur seltsimees Stalin!
Elagu Punaarmee, meile kes vabastand tee!
Asukoht teoses
lk 619–621
