See algas kord Emajõe kaldal
ja sellest sai jaaniöö jutt,
mis oli kord... uuesti kordub
see muinasjutt, milles on tõtt.
Koit, Hämarik viivuks said kokku
vaid jaaniööl... hommiku aol
lamp libises kiirelt käest kätte
ja suudlus, mis huultelt ei kao...
Neid kihlas maa, mets, Emajõgi.
Kuu kinkis kuldsõrmused.
Suur armastus ühendas hingi
tookord, niisama kui nüüd:
Koit äratab, Hämarik hurmab
üks - tuhat - üks imet on öös:
kes keskööl end allikast vaatab
saab ilusaks – vana ja noor.
Üks sõnajalg uskus. Ja vaata:
õis puhkes ta õietust puust.
Head haldjad on lubanud saata
suurt õnne õit leidjale maast.
Asukoht teoses
lk 27
