Heiti Talvikule

Oli Tartu öö. Talvekuu. Ja tusk.
Oli Tartu öö. Ja su mure must.
Must kui ärklitoa - sinu elu nurk.
Must kui karje tumm. Must kui vaikus kurt.
Must kui sinu hell vendlusesse kiind.
Must kui läbi öö laual kiiskav viin.
Hingerännu öö. Aga mulle näib,
et ma paastukuu päiksen paljapäi
hõiskan, et saand teoks talveharja murd,
ja mu lapsepeon palmipaju urb.
Viirastuslik pilt. - See on sinu hääl.
Sinu virge pilk. Sinu valgus hää.
Värsid nagu tuhm tähelennu tuhk,
värsid: puhas ulm - juunikuine luht.
Teiste värsse loed. Neisse sul on usk.
Valge teiste värv. Sinu oma must.
Selle musta kiirg seob kui rütmilemb,
seob kui sinu käsk - : "Hülga iseend!"
Teosest