Ning Tartu kui lumistund väljul tuikav süda
verd kuuma enesen kääris.
Oli lahastet, segi lööd. – Milleks veel, mida?
Keegi seletas, häiris.
Linn päeva ja pimesi tagus ning vormis
kui sumisev taru:
surisesid autod, tormasid hood,
segunesid viha- ja vaimustushood.
Veeti voorega, kanti sõrmil
peremehetuid varu.
-----------------------
Jaamast kihutas viimne rong –
teise vaatuse algust lõi kaugusen kahurigong...