Oli Tartus konvent, kuhu pääsesid rikkad
või ilusad, targad ja vaimukad plikad.
Kui saabunud sügis ja käes oli matrikkel,
siis kõikide sihiks oli must rebastekkel.
Seda teklit oli saada sul küllaltki raske,
tuli kõigil end hoolega vahtida lasta.
Sind kangelt siis toolile istuma pandi
ja hapukaid õunu sul närida anti.
Ning küsiti sinult, kust koolist küll oled,
ja mida sa Tartusse õppima tuled.
Žürii sind siis hoolega vaagis ja katsus
ja rebaseid sinuga jutlema kutsus.
Ning kui sul oli õnne ja meeldis su nägu,
siis varsti võis olla sul tekliga tegu.
Kuid tekkel see liiga sul silmale kippus,
või edevalt parema kõrva peal rippus.
Et tekkel oli viltu, see oli alles algus,
pea nõuti, et oleksid konvendi valgus.
Ei küsima tuldud, kas asjast sul aimu,
vaid õeldi: „Nüüd rikasta konvendi vaimu!“
Kui tühjaks jäi laupäevaõhtute kava,
siis – rebased platsi, teid ootab ju lava!
Kolleegil sult nõuti, kes kirjutas mida,
ja kuidas käis teose viimane rida.
Sa teadma ka pidid, mis teeb Mussolini,
või kuidas sai Dollfussi mõrtsukas Viini.
See teadmatus coetuselʼ varju küll heitis,
kui seda ei teatud, kus Sirk ennast peitis.
Kui varemalt noaga võisid sa süüa,
siis nüüd igat peensust kontrollida püüa!
Kas võimlemistund ainult arendab kehi?
Eks rebane küllalt ka cantuseid vehi.
Kui tudengkond korraldas üldlaulukoori,
siis aulasse saadeti laulma vaid noori.
Kui laulukoor immitses madalalt veidi,
olid rebastest sopranid kindlasti süüdi.
Kui „Indlat“ oli vaja meil võrkpallis võita,
eks rebased surumiskunsti seal näitand.
Kui noormajal liig palju otsimisindu,
siis rebased viisakalt kadusid lendu.
Kui rektor pidas kõnet ja publikut polnud,
eks rebaseid toolide täiteks meil olnud.
Kui kusagil’ korjama minna oli vaja,
siis rebane mingu ja mitte noormaja.
Tõest’, rebasel tarvis oli tugevaid närve,
et sihile jõuda ja teenida värve.
Asukoht teoses
lk 20–21
