Süsteemiks isokroonseks firmamendi-film
refraktori ja vaatlejaga ööks võiks jääda.
Kulm okulaariraamil, kukla murtud pääga,
pöördtoolil lebab mees; ei – kõrv ja silm.
Üks seljataga, teine silmi ees maailm.
Kas lahutet nad kurjaga või hääga?
Tuld südame konservib kosmilise jääga
ning jahedust vaid lisab taevas sügiskülm.
Sääl: klõbin kontsaplekke saali kivitahvleil.
Mees pöördub. Häirit jälgimine kosmilise tõe.
Blond naine vargsi: „Tule kaasa, lähme jõele.
„Ateenas“ võime peatuda ja süüa vahvleid.
Eks?“ Endal reket käes ja seljas tenniskleit.
Mees tõuseb, nööbib mantli, silmis meeleheit.
Asukoht teoses
lk 870
