Emajõe kaldail ühel ja teisel pool
elas kaks rangelt armunud hinge.
Veepinnal peegeldus sinine taevas,
tuuletiib puudutas lainete ringe.
Emajõe kaldail ühel ja teisel pool
suri kaks rangelt armunud hinge.
Veepinnal peegeldus pilvine taevas,
tuuletiib turgutas lainete ringe.
Emajõe kalda kalmudel tärkas
kaskede paar. Nad kasvuhoogu
puhkesid võidu – saledad, sirged;
sügisel kuldasid vetevoogu.
Kaldalt kaldale Emajõe põhjas
haarasid üksteist kaskede juured,
kokku langesid luhtuvad ladvad,
tuulte tuhinas kaharad, suured.
Kui aga kirvega asuti viimaks
nende kallale, et nad kaoks,
siis veel laastudki langesid kokku,
suundusid segi ühiseks laoks.
Asukoht teoses
lk 447
