Argipäevane intermezzo

Päev kevadtalvine nii ime-tujukas –
tuulhagijas kord jookseb ümber toa,
kord lobjak, lumi akna udutab.
Ja nagu narrituseks päike kiirteboa
lööb puie kaela – hajub siis.

Mu meele rahutuks teeb hetke muutlik viis,
on kõrvun maise õhkamise kõla,
ja mõttekilludki kõik lendvad tuulde, –
jamb käsutama kipub iga sõna, –
kun siis veel maise peatuse jaam!
Nüüd ole õnnelik, et kera kindla elamiseks valind,
et kõik ei ole õhk: – on lumi, lume taga maa.
Seepärast jäägu nägemused suured,
sall mähi kaela, ülla palit
ja mine! Mine, küsimata kuhu,
sest on kord elu pudukaubapood,
kun iga tund uus tujukrae või -kinda külgepook.
Ning mine – linnul’ magajal’ ei lenda kärbes suhu.

Ja kohvipoodi sisse astun puhu,
paar sõna tuttavaga rahajuttu,
pilk lehen üle kohaliku, üle välismaa:
mikaadol nohu, Mussoliinil köha, Tõrvan laat,
kaks varast Soomen sisse kukkund
NB. on pamflett armastusromaan.

Tee vähe mäkke veab üles,
suur hoonemürak müksab vastu rindu,
ja ülikool lööb lahti süle –
see ainus monument siin vaiksen linnan.
Sen majan ikka olnud segaõhk:
juut, vana parun, preili närviline
ja vene emigrant – pateetiline, kõhn –
kõik kuhjat siia labürinti.
Ning külangi käib õlu pärmiline:
kui Kaarel eile äestas, kündis –
ju täna kõhul kannab värvilinti
ja teab, et nektariks saab naiste seltsin viin.

Ent kust see rahvas pärit, milline ja millal sündis –
vast sellest sõnada siin vähe liig.
Vaid teada võib, et palju tarku päid
siit müüre vahelt läbi käind
ja paljud kaotand mõistusnatukese
siin nälgiden. Kuid mida teha –
kultuur käib mööda rakukesi
ning kogu ilm vaid kosmiline tehas.

Ja saman kuulsan ülikoolin
ju aastat kaks ma maha logelend,
fataalselt aga tarkuspooliks
mind kedrand pole loengute vokk.
Paar „maximat“ kui välja kogelend
küll pigem heldusest kui higistusest.
Võib-olla lahjema olema peab rokk,
kui eluvaljad kukalt pigistavad?
Kuid siiski lohutab mu sisemina
ja vabastab kui elukutse hoolest,
kui aadress antud, makstud hind.
Ent välja veab mind kuuldesaali toolest
sport, armsad raamatud ja taevasina
ja harva eksin siia nagu puuri lind.

Lööb neli kildu vana ingliskell
siin koridori rahust maha,
hääl helab igan nurgan nagu Poe „Bells“.
On lõunaaeg. Pooltühi kogu maja.
Vaid ainus ajal sel siin lõppes loeng:
üks hallpää lektor ukse silmast poeb
ning mõni kuulaja käib sama teed.

Daam (isemeelik paistab) viimne nende reast,
samm painduv, kübara all vistist kuldne soeng,
mu kohal pilgu kaotab – kogemata? Või vast peab?
Ah, see ei olnud pilk, see oli kurblik leek...
mu põlisnõrkus naiste kerge rütm.

Kuid rahutumale ei ole siingi asu,
tend mõistmatult vaid järel veab
üks endapõletus ja otsing, rühk.
Ning ainuke on talle ilman tasu
vaid aimus kaugest selgusest ja kumast,
mis kergendab ta maise lasu.

Ja jälle tänav vaiksen suman.
Nüüd kuhu? ... Isegi ei tea.
Ilm tuuline ja laotus selge
ning ülal sööstvad pilved, sööstvad kergelt.

Siis taipan vaikust, palgeil tuult
ja märtsi lume pimestavat helki,
ning mahakäivat päikest metsa kohal.
Puu üksik nagu lumme torgat luud
tee äären valvab, sihiseb ja kohab.
Näen mäest alla libisevaid kelke
ja mööda kihutavat talumehe saani.
Läen põllul sinetava metsa ra’ani.

Hää käia välju, teadmata, mis homme
meil’ Issand mõtleb saata siia ilma,
ja olen õnnelik, et jalge all on maa, –
kun lavastada elu igavene kommet
ning naerataden sulgeda kord silmad.