7. novembril, mis kunagi oli kommunistidele kõige püham päev, kutsus ta mind õhtuhämaruses Kalevipoja monumendi juurde. Ta arvas, et võiks olla üsna erutav, kui surub mind seljaga vastu postamenti ja võtab mind nii, nagu on filmides palju nähtud. Närvikõdi pidid tegema juhuslikud jalakäijad, kes võisid platsikesest mööduda nii haridusministeeriumi kui ka jõe poolt.
Ega ideel väga viga olnudki. Aga kui lugu pidi suudlustest edasi arenema, mattus järsku kogu Tartu kesklinn kottpimedusse. See polnud meile enam huvitav.
Viljar lootis, et Raekoja platsi pool oleks haaravam, sest liiklejaid on seal rohkem ja riskki suurem. Jõudsime Kaarsilla juurde ning kabistasime teineteist veidi kaldapealse reelingu najal. Ent siis tuli mu partneril pöörane mõte ja ma ei mõsta, kust võtsin julguse temaga kaasa minna.
Läksime üle silla jõe vasakkaldale ning kui inimesi eriti polnud, ronisime kibekähku sillakaare alusplatvormile. Tee sealt ülespoole polnud hoopiski nii hull, kui varem kujutasin: Viljar läks ees ja tõmbas mind käest järele. Kaare haripunktis laotas ta oma jopi mulle alla ja edasist pole mõtet kirjeldada. Me ei tundnud hirmu inimeste ees, kes meid lauspimeduses kuidagi näha ei saanud, küll pelgasime, et elekter võib linna iga hetk tagasi tulla. Õnneks ei tulnud enne, kui olime juba kodudes.
Asukoht teoses
lk 75
