Üles Toome peale, kus mühasid vanad puud, need Valgemäe perenaise vanad sõbrad, Valgemäe lõhmuste ja kaskede sugulased...
Paar kollast vahtralehte langes tervituseks. Leeni tõstis nad üles, surus põske vastu ja – üksindus vajutas oma mustas kindas käe ta õlale. Nii ta siis astus Toome poole kitsast, poolpimedat Valli-teed. Kuu pilkus pilvede tagant, inimesed kõndisid paaristikku, kuskilt kostis hele naeruvälge.
Kuuvalgel tõusid varemed hiiglasuurtena, pühadena, puud palvetasid sosistades.
Leenil tuli meelde, et Valgemäe tagakambris oli vana gravüür Toomest, kus varemed ainuüksi kerkisid paljal mäel üle terve linna, täis keskaja suurust, ulatudes taeva poole üle lageda Tartumaa.
Toomevaremed vaatasid Valgemäe tütart, kes oli tulnud varemetest üles ehitama oma elu, Toome silmad vaatasid Valgemäe Leeni olemusse. Kellad helisesid üle terve Tartumaa ja sügav, tume laul kostis avatud portaalist. Vaikselt liikusid mustade kaabudega mehed ja valgete tanudega naised pühade võlvide all – ühes nendega Valgemäe perenaine, kes Toome keskel võttis vastu aegade õnnistust.
Valgemäe Leeni toetas oma põse vastu müüri ja üksindus võttis oma käe ta õlalt. Leeni süda oli lahti kõigele tulevale ja elavale, ja ta oli tulnud kuhugi, kus varemedki elavad.
Asukoht teoses
