Tartu vanades vähenõudlikes majades oli tollal peidus rohkesti omapärast kultuurielu ja iselaadseid inimesi. Kui iseseisvuse ajal Eestimaa poliitiline ja ühiskondlik elu Tallinna siirdus, jäi Tartu peaaegu suikuma, kägardus üsna väikeseks suurustleva Tallinna kõrval. Eesti ülikool oli algaegadel kehv niihästi õppejõudude kui ka õppevahendite poolest. Üliõpilaste normaalse äraelamise tase oli väga madal. Võõras saksa ja vene kultuur kadus selle ümbert, ent läks kaduma ka palju muud... üliõpilaste keelteoskus ja elav kultuuriharrastus, mis oli kõigis meis, kes pidime oma hariduse eest võitlema. Üliõpilaste harituse tase on märgatavalt madalamaks muutunud.
Pool Tartut kuulukse varemeis olevat. Ma ei söanda seda kujutlust silme ette manada. Kuid ülikool on alles ja Toomemäel ülikooli raamatukogu. Võib-olla kummitab selle akendel sügisöösiti veelgi Wissen Sie vaim ja kobab mõne raamaturiiuli tagant minu poolt sinna unustatud maiustustekarbikest.
Kui palju kordi on sõjad hävitanud ja maha põletanud Tartu – ja alati on ta uuesti kerkinud. Selline vana tark linn – ta ringutab, hõõrub silmi ja hakkab jälle studeerima. Hariduspüüdu ei saa põletada ega hävitada, seda ei saa pommidki maa pealt minema pühkida.
Asukoht teoses
