Tuli maikuu ning tõi endaga kaasa eksamid koolidesse ja ööbikud Tartu parkidesse. Vene gümnaasiumides ei viidud ilma eksamiteta ühest klassist teise. Nood olid niisama ranged nagu lõpueksamidki ja mürgitasid igal kevadel laste elu, sest tuli korrata kogu õppeaasta kursus. Ja see toimus just sel ajal, kui Tartu parkidesse saabusid ööbikud, kui õunapuud, sirelid ja toomingad õitsesid, kui kogu linn oli nagu lillemeri ja õhk õhtuti nagu siid. Lauldes aerutasid inimesed Emajõel, valged purjepaadid liuglesid õitsvate heinamaade vahel, õitsval jõel. Meie pidime siis kõrvad kõige rõõmu eest kinni toppima ja oma raamatute taga istuma. Mulle oli see kohutav piin. Pealegi laulsid ööbikud just õhtuvidevikus, mil meil oli poistega jalutamine keelatud. Ka kodunt ei lastud säärastele jalutuskäikudele, aga vanemaist inimestest ei läinud ööbikuid kuulama keegi.
Tartu ööbikuid... neid oli tollal veel tohutult palju, sest vanad suured pargid seisid puutumatuna. Ent kõige rohkem oli neid Tähtvere pargis ja Kassitoomel ning vanadel vallidel ja kalmistul teisel pool jõge. Kui ilus õhtu oli, laulsid nad üksteisele üle jõe, nii et inimeste südamed juba palja ilu pärast sulasid.
Asukoht teoses
