Mäletan, kui me kolisime Riia maanteelt Vanemuise kõrvale majja, siis olid need veel Vanemuise varemed muidugi. See 3-kordne maja on siiani alles. Selles majas elasid põhiliselt Vene ohvitserid ja Tartu Ülikooli õppejõud. Ja oli ka Vanemuise näitlejate korter, kus oli kolm perekonda. Üks selle ühiskorteri elanikest oli Halliki Uibu mäletamisel Vanemuise teatri viiulimängija, keda külastas sageli tema tšellomängijast kolleeg ja sõber. Majas elas ka kena noor baleriin, kes oli Peterburist Vanemuisesse suunatud. Hiljem kolis sellesse majja veel teinegi baleriin – Ilse Adusson, kes oli abielus Vanemuise näitleja Enn Adussoniga. Mõnda aega oli majanaabriks ka Paul Ruubel.
Halliki Uibu: „Meil oli kahe aknaga tuba ja selles oli nišš, kus asus vanemate voodi ja kapp. Ja siis oli veel veranda, aga veranda oli kütmata, see oli rohkem hoiuruumiks. Suvel armastasime seal mängida. Me tegime oma õppetükke aknalaual, kui vend Ao ka juba koolis käis. Mina olin ühe aknalaua ääres, seal oli ju valge, ja vend oli teise aknalaua ääres. Siis olid suured aknalauad. Papa lasi teatri puutöökojas teha niisuguse laia voodi, kus meie, kolm last, kõik magasime. Ja ka laua lasi teha. Meil oli vana puhvetkapp. See jagas toa nagu pooleks. Ühel pool oli laud ja voodi ning teisel pool kapi taga oli ema õmblusmasin. Ema õmbles meile vanadest asjadest ilusaid riideid.“
Suviti oli Halliki ja teiste laste põnev mängumaa Vanemuise varemetes ja Vanemuise kaunis aias. Halliki: „Kui ma juba keskkoolis õppisin, siis käisime neid varemeid lammutamas, aga ega see kerge töö ei olnud – vana Vanemuine oli korralikult ehitatud. Mul on väga kahju, et seda teatrit ei restaureeritud. Ja oleks võinud juurdeehituse teha. See oli ju imekauni projektiga teater.“ Ka Ilo lapsepõlvemängud olid seotud vana Vanemuise varemetega. Ilo: „Seal olid suured augud ja kraavid, kus me ringi tormasime ja luurekat mängisime.“
Asukoht teoses
lk 128–129
