Võimla kõrvalt sai alguse linnamüüri pikim, tervelt saja viiekümne meetrine säilinud jupp, suures osas kenasti korda tehtud ja kaetud punase viisaka katusega. Müür algas siiski täiesti restaureerimatu köndina.
/---/
Erosiooni kulutav jõud oli müüri mördi kallal ajaga edu saavutanud, veel kümme aastat ning võimlapoolsed suured kivid kukkusid küljest.
/---/
Võimla ja müüri vahel oli kitsas käik, keskaegne Müürivahe tänav, mis ulatus toona kuni Munga tänavani välja. Emajõe-poolsed müüritornid – välja arvatud Vene ja Saksa värava juures – olid olnud madalamad kui ülejäänud kolmes küljes, üksnes ühekorruselised kökatsid. Müüri ja jõe vahel asusid pikad tiigid, maa oli siin madal, soine ja lage, kallaletungiv raudrüütel vajus täpselt selle koha peal, kus praegu seisis Kalevipoja kuju, aeglaselt, kuid kindlalt kaelani mutta, ise seejuures ropult sõimeldes. Linlased jälgisid sõimavat metallist pead tiikide vahel mitu päeva ja see pakkus neile palju nalja, kuni ühel hommikul pea vaikis, misjärel tõmmati surnud rüütel mudast välja ning visati minema.
Asukoht teoses
lk 127–128
