Hokimängija Tartu linnamüüril. Toomkiriku tenniseväljakute kõrvalt...

Toomkiriku tenniseväljakute kõrvalt tulid üles haavakliiniku juurde trepid ja just nende treppide ülemise otsa juures, väikese puuga künka kohal seisis omal ajal teine linnamüüri kõrgem torn Kiek in de Köki kõrval. Torn oli olnud küll kõrge, kuid siinsel mäeküljel domineerisid vaieldamatult hoopis kohe selle kõrval asunud Toomkiriku ligi kuuekümne meetri kõrgused kaksiktornid. Sellegi torni nimi oli Tallinnast tuntud, Lepi jäi seisma, kummardas Toomkiriku poole ja lausus:
„Pikk Hermann, Kuivtorn, Kuraditorn.”
Tartu linnamüüris oli olnud kolme tüüpi torne: nelinurkseid, ümaraid ja poolümaraid, Pikk Hermann oli olnud poolümar.
/---/
19. sajandil neid tenniseväljakuid veel olemas ei olnud, küll aga plats. Volbriööl pidasid tudengid siin maha aasta suurima joomingu, korporatsioonid marssisid uhkete lippude all kohale, süüdati tulekahju mõõtu lõkked, kuhu loobiti aasta jooksul tühjaks saanud vitstest õllekorvid, lauldi ja karati üle lõkke ning peo lõpetuseks löödi siniseks nii mõnigi silm. Üleval kiriku ees käis linnarahvas tudengite möllu pealt vaatamas.

Siinsamas platsil juhatati 1869. aastal sisse Eesti esimene üldlaulupidu, 15 000 inimest kuulas taltsalt pastorite manitsusi, seejärel võeti spontaanselt üles laul.