Toomemägi oli öösiti kenasti valgustatud, igal pool puude vahel paistsid kollased pallikujulised laternakuplid, valgus tungis läbi rohelise lehestiku ja okste ning Lepi mõtles, et linnamüüri selle osa läbimine ei oleks olnud isegi kaine peaga probleem. Võib-olla oli sellise valguskoguse kasutamine öisel inimtühjal Toomel raiskamine, arutles ta, kuigi maailma ajalugu rääkis selget keelt, et nii kui pimedus saabus, alustasid tööd kurjad jõud, inimesi hakati tapma, vägistama ja peksma.
/---/
Paremal paistis Kristjan Jaak Petersoni kõhn kuju, vasakul kõrgus Musumägi, aga selle otsa õnneks ronima ei pidanud, sest müür läks künka eest läbi, otse Õhkamise sillakese peale. Linnamüüril puhkas veel üks Tartu ajalooline pärl, kuigi kalliskivi kohta liiga odavast materjalist valmistatud – ohvrikivi. Lepi jõudis kivini, ronis sellele otsa ja kummardas Musumäe suunas.
„Moskva rondeel, Bazilezitzi torn, Vene vangla.”
Moskva rondeel oli olnud võimas vanglat sisaldav torn, juttude järgi midagi Tallinna Paksu Margareeta sarnast.
/---/
Teise tulemise pidu ei olnud enam kaugel, Toome poe juures nõlva seest välja turritav jupp müüri paistis põhimõtteliselt siia ära – või oleks paistnud, kui oleks päev olnud.
Asukoht teoses
lk 64–66
