Rootsi aja lõpp 17. sajandi Tartus kujunes väga karmiks. Oli suur näljaaeg ning ringi liikus erakordne hulk kerjuseid, kellest neljasajale anti metallist tunnusmärk, mille alusel sai iga päev tüki leiba. Aga kerjuseid oli märksa rohkem kui nelisada, söömata mass muutus rahutuks, sattus meeleheitesse ning kerjused ilmusid sadade viisi raekoja ette, ähvardades linna põlema panna, kui süüa ei saa. Toitu oli linnakodanikel endilgi vähe, kõigi kerjuste ülalpidamine ei tulnud kõne alla ning räuskav, ohtlikuks muutunud kari aeti linnaväravast välja. Lepi kujutas selgesti ette, kuidas saabus talv ja ilmad külmenesid, lumi sadas maha ja valgeks läks maa, kerjused surid hangedes nagu kärbsed.
Asukoht teoses
