Nüüd oli ta jõudnud Laia tänava ääres seisvate kõrgete klassitsistliku fassaadiga majade taha, linnamüüri oos oli ühtäkki kadunud, Lepi seisis mäeserval. Paremat kätt kõrgusid mainitud kivimajad, vasakul oli mustadest metallvarbadest tihe aed ning selle taga järsak, all Kroonuaia tänav ja paarikorruseliste puumajade rida, millest ühe ukse kõrvale oli omal ajal kinnitatud silt: „Selles majas elab, töötab ja õpib Aleksander Müller”.
Laia tänava majad olid tänava poolt vaadates väga ühtlased, moodustades selge ansambli Rüütli tänava tagumise otsaga, aga Lepile olid nad alati tundunud kohutavalt igavad. Kõrge elutu sein, range, külm, sissepääsmatu, justkui keegi oleks kahandanud fragmendi Riiast või Peterburist ja Tartusse sobitanud. Toome poolt tulles esimeses majas asus Lepi nooruses algkool, mis hiljem erastati, tükeldati ja eluruumidena maha müüdi, sama hoone keldris paiknes tänapäeval striptiisiklubi. Edasi tuli Zavoodi sisaldav maja, väheseid tuliseid punkte muidu nii jäises müüris, siis ülikooli õppehoone, kus Lepi oli geoinformaatika loengus käinud ja õppejõule nii juhmi näoga otsa vaadanud, et tolle käed jõuetult külgedele vajusid. Kui majad lõppesid, algas botaanikaaed.
Asukoht teoses
