Müürifragment, millel hokimängija istus, kaevati maa seest välja alles aastal 1990. Keskajal, kui linnamüüri Emajõe-poolseid osasid ehitati, paigutati nende alla puidust alused, et vältida müüri hilisemat äravajumist.
/---/
Madalas ja umbses väikeses kasvuhoones, mis asus Laia tänava ja palmihoone vahel ning mida enam ei eksisteerinud, elasid kilpkonnad, tagapool mäe otsas seisid kaks metallhurta, mis olid nii õhukesed, nagu oleks nad jäänud kõva laksuga kokku virutatud saatuseraamatu kaante vahele. Lepile meeldis metallkoerte ninast kinni hoida, need olid head jahedad, sobiva kõrguse peal. Veel oli aias metallist poisike, kes tõmbas pindu jalast, seda ja hurtasid virutasid kaabakad mitu korda ära ja need leiti jälle üles, kord õngitseti poisike välja Emajõest, tänase seisuga oli neist alles vaid üks hurt, mis paiknes palmihoone fuajees.
Botaanikaaia jõepoolses küljes oli tiik – jäänuk linnamüüri ümbritsenud vallikraavist, mida võis sellisena käsitleda kui veel üht keskaja tunnismärki Tartus.
Asukoht teoses
