Hokimängija Tartu linnamüüril. Mees tõttas otse...

Mees tõttas otse Baeri ausamba poole, enne Morgensterni obeliski jäi ta seisma, tardudes ähkides valveasendisse.

„Kuraditorn, Punane torn,” lausus ta ja kummardas Baerile.

Kuraditorni nimi tulenes legendist, mille kohaselt ei olnud seda torni võimalik öösel valvata, ükskõik kes ka postil ei seisnud, sest täpselt sel hetkel, kui kell lõi keskööd, ilmus pimedusest kuri käsi, mis tõukas valvuri müürilt alla. Kui vahti mindud mitmekesi, valinud kuri käsi välja kõige nõrgema valvuri ning tapnud alati just selle, milline käitumine tõstnud sõdurite hulgas aukohale füüsilise treeningu.

Baer oli aga mees, kes õppis Tartu Ülikoolis, läks siis laia maailma, avastas seal imetajate munaraku ja naasis Tartusse vanaduspõlve veetma. See karmide näojoonte ja vaat et upsakagi pilguga teadusemees oli Lepile alati väga kauge ja võõras tundunud, pärit mõistetamatust ajast ja ringkondadest, ometi leidis ta järele mõeldes ka munaraku isaga ühenduse. 1869. aastal, just siis, kui pööbel Toomkiriku ees platsil oma esimest üldlaulupidu avas ja imepisike, vääksuv ning roosade põskedega Magdaleena Kesakann, hilisem surnud vanamutt, puulatvasid silmitses, istus Toomkirikus sees paksu raamatu taga Baer, kes uuris parasjagu närilise lõikehamba ehitust ja kes kandis nii kõrget ja kõva kraed, et pidi pead koos terve ülakehaga pöörama.