Hokimängija Tartu linnamüüril. Linnamüür oli väga...

Linnamüür oli väga kehvas seisukorras, rahvas oli selle äärde maju ehitanud, müüri sisse aknaid uuristanud ja nii edasi. Aknad kästi uuesti kinni laduda, linnas keelati tulekahjude hirmus ära puumajade ehitamine, ent kuna kontroll puudus, siis keelust ei hoolitud. Paljude majade katused olid tehtud õlest, odavast ja kergesti paigaldatavast materjalist, mis samal ajal oli ideaalseks tulehakatiseks. Müür oli nii lagunenud, kohati isegi maha varisenud, et sellel ei saanud vahid enam ringi kõndida.
/---/
Kindlustuste efektiivsemaks muutmiseks otsustati Tartusse rajada kaheksa korrapärast mullahunnikut ehk bastioni, neli Toomele, neli madalmaale, sest müürist tulirelvade vastu enam ei piisanud – see lasti lihtsalt auklikuks. Kui alles mõnda aega tagasi olid püssipaugud oma ebatäpsuses ja jõuetuses omanud üksnes psühholoogiliselt hirmutavat efekti, siis aastatega muutus olukord täiesti. Püssid said sõja kõige hirmuäratavamaks osaks, linnamüüril keksivad paugukartmatud tolad lasti alla nagu tiirus, ent paksule bastionile ei teinud isegi kahurikuul midagi, sopsatades mulda nagu sohu. Aega oli vähe, tööd palju, müür laoti hädapärast üles, kuid bastione valmis vaid neli, kõik Toomel.