Linnamüür läks otse läbi Politseipargi, pärast mida juhtus sellel kõndijate seisukohalt aga väga ebameeldiv asi. Müür libises Lutsu raamatukogu jõepoolse seina alla, hoone vajus aina enam ühele küljele, kuni Raekoja platsi poolses otsas oligi kuulus viltune maja valmis. Viltune maja oli viltune, sest selle üks külg toetus linnamüürile, pool vundamenti oli varastatud keskajast, kuid seda ei olnud ehitaja ette näinud, et teine sein hakkab pehmemal pinnasel vajuma. Viltust maja võis hüüda ka Barclay majaks, sest siin elas pärast mehe surma kuulsa väejuhi lesk, või Lutsu apteegiks, kuna 20. sajandi alguses segas maja otsas asunud apteegis ravimeid Oskar Luts.
Viltuse maja ees keset Raekoja platsi asus keskajal Saksa- ehk Karja värav, kust viis tee Tallinnasse. Seda väravat teadis tänapäeval iga tartlane, vaat et iga eestlanegi, mis siis, et seda juba aastasadu ei eksisteerinud, sest just see seisis Tartu vapil. Linnamüür tuli viltuse maja alt välja, läks üle Raekoja platsi ja sukeldus järgmiste majade alla, ilmnedes uuesti alles Poe tänaval.
Poe tänava nurgal oli paiknenud Surve- ehk Pasatorn, mille taga kaitsetiigi serval töötas vesiveski ja mille juurest alustas Tartu Turismiklubi ajalooring 1964. aastal müüritornide asupaikade mälestuskividega tähistamist. Linnamüür pööras Survetorni juurest otse Toomemäe poole üles, jäädes selle nõlvakese alla, mis täna Poe tänava parkimisplatsi pargipoolses servas oli.
Asukoht teoses
