Tartu meeskooliõpilaste mässuliikumise eesotsas seisis reaalkool koos linnakooliga. Teised koolid võtsid vähem osa. Otsus koolid sulgeda võeti vastu esindajate koosolekul ja järgneval päeval algas demonstratsioon. Ma ei mäleta, oli see paar päeva enne oktoobri-manifesti (17. oktoobril) või pärast.
Oli kokku lepitud, et meie paneme oma kooli kinni ja ühineme reaalkooli juures (Riia-Karlova nurk) reaalkooli õpilastega. Kui olime tänaval (Riia tänava algkool) end korraldanud ja punase lipu välja toonud, tuli salk töölisi Bandelier’i vabrikust, kes tahtsid meiega ühineda. Meie poolt seletati, et meil on puht õpilaste demonstratsioon ja meie ei liitu tööliste rongkäiguga.
Ülalt Riia tänavast siirdusime reaalkooli juurde. Reaalkooli poisid ei olnud veel väljas. Me ootasime õues. Säält läksime koos tänavale. Tänavapoolsel klaasuksel seisis aga juba reaalkooli direktori allkirjaga silt, et kool on suletud teadmata ajaks. See teadaanne löödi koos klaasiga lipuvarraste otstega sisse.
Reaalkooli juurest siirdus demonstratsioon Aleksandri gümnaasiumi ette Rüütli tänavas. Siin läks saatkond kooliruumidesse, kuulutas kooli suletuks ning kutsus õpilasi demonstrantidega ühinema.
Aleksandri gümnaasiumist kui ka õpetajateseminarist tuli võrdlemisi vähe õpilasi lisaks. Hallivatimehi-gümnasiaste sõimati pursuideks nende ohvitseri-vesihalli palitu ja jõuka päritolu pärast, seminariste matsideks, sest need olid peamiselt maalt pärit.
Laiast tänavast mindi üle puusilla Veterinaarinstituudi juurde, kus peatuti ja „Varsavjankat“ lauldi. Delegatsioon käis sees teatamas, et õpilased ühinevad rahvaga ja üliõpilastega võitluseks. Veterinaarinstituudi õpilased põlvnesid vaesematest perekondadest, pääsesid instituuti juba kuuendast gümnaasiumi klassist ning seisid seega revolutsioonilisele elemendile lähemal.
Hugo Treffner tervitas delegatsiooni ja saatis ise oma poisid „mässama“, sest tema oli ju ka „revolutsionäär ja mässaja“. Ma julgen arvata, et ta oma poistele salaja ütles: „Mässake, et on näha, et te vabadust nõuate, aga kaduge tee pääl ära, et ülemus ei näeks, et teie mässate.“ Treffneriste tuli kaasa, kuid nad kadusid enne veel, kui jõudsime tiiruga Pepleri tänava kaudu Puškini tütarlastegümnaasiumi juurde.
Linnakooli juurde tagasi jõudes leidsime siin eesuksed lukustatud ja sedeli teatega, et kool on ettenägemata ajaks suletud koolivalitsuse korraldusega.
Hõissa, vabadus!
Oktoobripäevad olid vihmased ja porised, õhtud pimedad. Ühes rongkäigus, vististi revolutsiooni ainukese ohvri matusel, kaotasin kalossi. See oli minu panus 1905. a. revolutsioonis.
Asukoht teoses
lk 173–174
