Päike ja jõgi. Inimsaatuse mõttetuse ja...

Inimsaatuse mõttetuse ja elu üüriksuse tunnetus valdas mu meeli Tartusse jõudes. Tartu tundus kuidagi tühjana ja lagedana. Jaama läheduses olid põlenud mõned majad ja puiesteel rippus ühe poodud punase laip. Kõneldi, et see olevat punaste jaamakomandandi laip.

Kummatigi olid need esimesed sõjamuljed üsna tagasihoidlikud sellega võrreldes, milline meeltemasendus ootas mind Krediitkassa keldrit külastades. Enne sinna jõudmist üllatati mind ja Gailitit veel ühe ootamatusega. Läksime vaatama, kas J.Einsildi tuba Uueturu tänavas on korras. Selle maja pikas koridoris tulistati meid. Laskja kadus ise kui maa alla. Et olime relvadeta, ei joosnud me laskjat taga ajama. Kes oli laskja, see jäigi meil teadmata. Mingipärast kahtlustasime "vana sõpra" Narsonit, kes oli enamlastega tegelnud. Võimalik, et see kahtlustus ülekohtune oli.

Kuidas tunnetus ja tundmused kvantiteedi ja kvaliteedi suhtes on relatiivsed, seda kogesin Krediitkassa keldris, kuhu mind võttis kaasa tunnistajana sõjaväeprokuröri ülesannetes toimiv advokaat K. Grau. Sõjasurma ja tagalaroima vahet ei ole ma iialgi enam nii teravalt tajunud.

Krediitkassa keldrist olid laibad juba kõrvaldatud ja põrandad liivaga üle riputatud, kuid ometi mõjus see paik väga masendavalt. Mõrvamisruumis tungis veri siiski põrandale riputatud liivast läbi ja tekitas iiveldava tunde. Mida ma aga tänapäevani pole suutnud unustada ja nägemismuljetest kustutada, need olid ajupritsmed ja pääluukillud keldriseinal. Veel kolmkümmend aastat hiljem kummitab ajupritsmetes sein mu tajus.

Seevastu mõjusid piiskop Platoni ja ülempreester Bežanitski laibad vene kirikus peagu tuimade tunnistajatena toimunud mõrva vastu. Milline gradatsioonivahe on aktsiooni ja tagajärje vahel! Ma ei mäleta, kas konstateeriti kuklalasku või oli lastud eest, kuid mõlema laiba kolbad olid tugevasti purustatud. Suurem osa pääst ja näost oli purustatud. Nüüd olid purustatud osad mässitud valgesse rätikusse. On õudne näha laipa, millel puudub ülemine osa kolbast silmist või suust saadik.
Teosest
lk 329–330