Arthur Valdese lugu. Hakatuses on tavalised...

Hakatuses on tavalised, rutakad pildid Tartust, tudengitest, peategelaseks keegi nooruk, kes teeb midagi, on kusagil, suhtleb kellegagi, argireaalsus, sügisene vihmane linn, ent kõik on antud nagu läbi uduvine, ei, mitte impressionistlikus koloriidis, vastupidi – terav tegelikkus on allutatud mingile kummalisele alatoonile, nagu mitteolemisele, nagu kuskil kõrval olemisele, on mulje, otsekui vihmane sügis oleks imbunud tegelastesse, olukordadesse, peategelase hinge, ja sellest koloriitmaalist eralduvad ainult üksikud episoodid, meeletuseni värviergad nägemused:
armatsejad jõe kaldal, vaade majaperenaise aknasse, kus keskealine naine lahti rõivastub, kaste ning tünne täis kaubahoov ja mingi tüdruk sukapaela seadmas.
/---/
Siis hommikuvärvid, uus reaalsus oma helide, lõhnade, vihma ja porise hooviga. Tumehall argimasin paneb hooratta käima ning viib pooleldi veel unelustekammitsas nooruki trepist alla, juba ta on astumas vihmmärjale tänavale, kui vaatab korraks üle õla ja märkab midagi, mis teda veetleb, aga samal ajal ka hirmutab; temas toimub sünge võitlus, mõne hetke vältel justkui tapleksid inimkonna ürgsed ihad ja kõige kaunimad mõtted, nagu ideaalid ja olelusvõitlus.